Minu oma KITT. AI, kes tunneb minu maailma

Jätkata sealt, kus pooleli jäime

Kujuta ette, et Sul on oma KITT, nagu teleseriaalis „Knight Rider”. Rääkiva auto asemel on ta Sinu isiklik AI. Sa saad talle öelda: „Aita mul see asi ära teha,” ja tal on juba taust olemas. Ta teab, mida Sa selle asjaga mõtled, mis on varem proovitud ja millised on Su eelistused.

Mind huvitab selle kujundi juures just see tuttavus. Võimalus jätkata sealt, kus pooleli jäime.

Hiljuti istusime sõbraga pärast spaapuhkust ja rääkisime oma personaalsetest AI-dest. Minul on enda järgi kujundatud süsteem, temal enda oma. Jutt jõudis üsna kiiresti küsimuseni, mis kõlab veel natuke ulmena: mis siis, kui selline koostöö võiks kasvada koos inimesega läbi elu?

Sõna „elu” muudab siin palju. Üheks õhtuks võib AI-le anda nime ja meeldiva kõneviisi. Aastate jooksul kujunev ühine taust tähendab aga midagi muud: varasemaid valikuid, parandusi, pooleli jäänud mõtteid ja põhjuseid, miks mingi asi Sulle üldse tähtis oli. See on ka materjal, mille toel järgmine vestlus saab eelmisele midagi juurde ehitada.

Tuttavus peitub detailides

Oma AI kujundamisel olen pannud kirja, mida pean oluliseks, kuidas tahan koostööd teha ja millised korduvad eksimused tuleb ära parandada. Need kokkulepped saab järgmises vestluses uuesti kasutusele võtta. Nii tekib võimalus, et tänane parandus aitab ka järgmisel kuul, mitte ainult selles vestluses.

Üks näide on täiesti argine. Ma saadan mõtteid sageli järjest ja loen vastuseid hiljem. AI oletas, et uus sõnum tähendab eelmise vastuse lugemist. See võis muuta kogu tema arusaama vestlusest. Parandusest sai püsiv koostööreegel: minu järgmine sõnum ei tõenda, et olen vahepealse teksti läbi lugenud. Minu tööruumis kasutatakse seda reeglit nüüd järgmiste vestluste tõlgendamisel.

See võib tunduda väike asi. Aga kujuta ette abilist, kellele pead iga päev uuesti seletama, kuidas Sinuga rääkida. Ja siis abilist, kes saab parandusest aru ning saab seda ka järgmisel korral kasutada. Tuttavus koosnebki sageli sellistest detailidest.

Meie väike AI-labor

Sõbra süsteemi kasutuses on samuti tekkinud isiklikke seoseid. Tema AI sidus ühe üldise koostöökirjelduse sõbra enda varasemate kogemustega. Mina nägin selles märki, et isiklik ajalugu oli vastuse kujundamisel kasutusse jõudnud. Sõber kirjeldas oma AI-d lähedase kaaslasena.

Sellised tähelepanekud on meie väikese AI-labori materjal. Kas isiklik mälu muudab abi täpsemaks, kas parandused püsivad ning kas koostöö teeb mõne päris tegevuse lihtsamaks?

Võimalik kasu on kergesti kujuteldav. Kui tahad ette valmistada kirja, plaani või otsust, võiks AI kasutada kogu minevikku Sinu kohta, mille oled talle andnud: eesmärki, kokkuleppeid ja Sinu eelistatud tööviisi.

Kas seal on keegi?

Ajapikku võib selline süsteem tunduda teadvuse sarnane. Tal on äratuntav viis vastata, ta kasutab ühist ajalugu ja reageerib parandustele. Minu jaoks on selles midagi kummaliselt elusat: saan oma varasema mõtte juurde tagasi tulla ja see aitab uuel kujul edasi mõelda.

KITT-i kujundis on minu jaoks tähtis ka inimese otsustusõigus. Hea personaalne AI võiks osata põhjendatult vastu vaielda, tunnistada teadmata osa ja lubada oma mälu parandada.

Üks õigesti mäletatud asi

Võib-olla ongi siin selle ulme kõige huvitavam tänane kuju: osa Sinu maailmast saab välise vormi, millega saad uuesti kohtuda, vaielda ja midagi valmis teha.

Oma KITT võib alata ühest õigesti mäletatud asjast. Sellest, et järgmisel korral on Sul lihtsam edasi minna.